Innovatsioon hariduses – tabatud või tabamata ime?
Esimese hooga tahaks vastata, et mis küsimus see üldse on. Innovatsioon pole ei tabatav ega tabamata ime ei Eduard Wilde ega tema eakaaslase Joseph Schumpeteri kontekstis, kes määratles innovatsiooni (1930), kui leiutuse, avastuse, uue või olemasoleva teadmise kasutamist majanduslikus protsessis selleks, et saavutada konkurentsieelis. Kas Wilde ka innovatsioonile mõtles, seda ma ei tea, aga päris kindlasti polnud „Tabamata ime“ sellega kuidagi seotud. Neli aastat hiljem täiendas Schumpeter seda arusaama rõhutades, et innovatsioon võib olla ka uute teadmiste või ressursside kombinatsioon.
Nii kujunes innovatsiooni lineaarsest käsitlusest lühikese aja jooksul kompleksne mõiste iseloomustades erinevaid uudseid lahendusi, tehnoloogiaid, mõtteviise ja muutusi kõikides eluvaldkondades.
Lynn Krieger Mytelka rõhutas 2007 aastal, et innovatsioon on pidev õppimise protsess, kus asutused ja ettevõtted arendavad enda jaoks uut disaini, juhtimismeetodeid, tootmisprotsesse, tehnoloogiaid, turundustegevusi, koolitavad töötajaid ja palju muud, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, areng ja konkurentsivõime.
Innovatsioonil hariduses pole spetsiifilist määratlust. Innovatsiooniks võib olla uudne metoodika, uudsed vahendid ja tehnoloogiad, uudne keskkond, uued programmid, uued koostöövormid, ökosüsteem jpm.
Oluline on muutunud tingimustele ja vajadustele vastav kohanemisvõime. Kõige paremini näitas seda paar aastat tagasi tervet maailma tabanud pandeemia. Kõikidel tuli uute tingimustega kohaneda, sh hariduse ökosüsteemidel, et lahendada reaalseid probleeme uudsel viisil. Veebipõhine õpe sai lühikese ajaga hoopis teise tähenduse, mitte ainult klassikalised e-kursused, õppevideod või MOOC koolitused, vaid ka interaktiivsed videokoolitused, mängud, rühmatööd, navigeerimised erinevate koolitusplatvormide vahel, erinevate seadmete kasutamine, hiljem veel paind- ja hübriidõpe.
Ohio Ülikooli professor Bill Sams ennustas juba 2012 aastal oma EPIC 2020 (The Evolving Personal Information Construct) kontseptsioonis, et aastaks 2020 panevad klassikalised ülikoolid õppekeskustena nö „uksed kinni“ ja muutuvad eelkõige sotsiaalse suhtlemise- ja teaduskeskusteks. Õpitakse seda, mida eduks vaja, siis, kui vaja ja seal, kus see on kõige efektiivsem. Ehk siis personaliseeritud õppekava, erinevad õppekeskkonnad, optimeeritud õpe, isiklik areng ja heaolu. 2020 aastal panidki suured USA ülikoolid oma uksed kinni! Tõsi, põhjus polnud küll üliõpilaste, ülikoolide või ühiskonna muutunud mõtteviis, kõrged õppemaksud või tasuta MOOC-ide poolt ülikoolidele tekkinud konkurents (Coursera ja Udacity tähelend sai alguse 2010 aastal), vaid pandeemia. Terve ühiskond pandi kinni.
Olude sunnil, aga ikkagi – toimus purustav innovatsioon hariduses. Mytelka arusaam innovatsioonist, kui pidevast õppimise protsessist sai kinnitust nii õppijate, õpetajate kui lastevanemate poolt. Uute oludega oli vaja kohaneda ja kohaneti. Euroopa Komisjoni poolt 2020 aastal läbi viidud avalikust konsultatsioonist selgub, et 95% küsitletutest (2700 inimest, 60 riigist) leidsid, et COVID-19 oli pöördepunkt tehnoloogia kasutamises hariduses ning 60% leidsid, et kriisi ajal on nende digioskused paranenud ning pooled inimesed soovisid neid
veelgi parandada. Ka kõige suuremad konservatiivid mõistavad nüüd, et pandeemiaeelne pedagoogika ja metoodika ei tule samal kujul enam kunagi tagasi.
Üllatavalt kiirelt reageerinud Euroopa Komisjon võttis aasta peale pandeemia algust vastu uue „Digiõppe tegevuskava 2021 – 2027“, mis pöörab tähelepanu eelkõige kahele prioriteetsele valdkonnale: hästitoimiva digiõppekeskkonna arendamine ja digipöörde jaoks oluliste digioskuste ja –pädevuste parandamine, kokku 13 erinevat meedet.
Digiõpe on oluline paradigmaatiline muutus hariduses, aga mitte eesmärk omaette. See on siiski vaid vahend ja osa hariduse innovatsioonist, mille eesmärk on kasutada parimaid tehnoloogilisi võimalusi, meetodeid ja õppevorme, et isiklikele arenguvajadustele või kiiresti muutuva tööturu vajadustele vastata. Tänased õpilased on need, kes tulevikku loovad. Seetõttu on oluline, et uued, loovhariduse nurgakiviks olevad õpetamiskontseptsioonid julgustaksid ja innustaksid õpilasi õppima, uurima, avastama, olema ettevõtlikud, võtma riske, looma uusi väärtusi, aga eelkõige kiirelt kohanema muutuvate oludega.
Loomulikult ei saa olla innovaatiline õpetaja olemata ise uudishimulik, muutustele avatud, õpihimuline, koostöö- ja kohanemisvõimeline. Kuidas õpetada tulevikku? Kuidas personaliseerida õppekava, kui klassis või õpperühmas on 30 õpilast või hoopis 300 üliõpilast? Kuidas emotsionaalselt köitvatest mängudest teha õppimise tööriist? Kuidas tehisintellekt saaks toetada õppimist ja õpetamist? Kas virtuaal- ja liitreaalsus on kättesaamatult kallis või enam mitte? Mida üldse õppimiseks ja õpetamiseks vaja oleks?
Küllap on neid küsimusi, mida innovaatilised õpetajad endale esitavad, palju rohkem. Oluline on aga see, et nii koolijuhid, ministeerium, kui ühiskond tervikuna teadvustaksid, et hariduse innovatsiooni nurgakivi on innovaatiline õpetaja, kes ise on õppimise eeskuju! Ainult siis saab ka hariduses toimuda innovatsioon, mis pole ei tabatud ega tabamata ime, vaid juhitud protsess, mille keskmes on vanusest olenemata õppija ja tema areng.
Tempora mutantur, et nos mutamur in illis!
