Innovatsioon hariduses – tabatud või tabamata ime?
Esimese hooga tahaks vastata, et mis küsimus see üldse on. Innovatsioon pole ei tabatav ega tabamata ime ei Eduard Wilde ega tema eakaaslase Joseph Schumpeteri kontekstis, kes määratles innovatsiooni (1930), kui leiutuse, avastuse, uue või olemasoleva teadmise kasutamist majanduslikus protsessis selleks, et saavutada konkurentsieelis. Kas Wilde ka innovatsioonile mõtles, seda ma ei tea, aga päris kindlasti polnud „Tabamata ime“ sellega kuidagi seotud. Neli aastat hiljem täiendas Schumpeter seda arusaama rõhutades, et innovatsioon võib olla ka uute teadmiste või ressursside kombinatsioon.
Nii kujunes innovatsiooni lineaarsest käsitlusest lühikese aja jooksul kompleksne mõiste iseloomustades erinevaid uudseid lahendusi, tehnoloogiaid, mõtteviise ja muutusi kõikides eluvaldkondades.
Lynn Krieger Mytelka rõhutas 2007 aastal, et innovatsioon on pidev õppimise protsess, kus asutused ja ettevõtted arendavad enda jaoks uut disaini, juhtimismeetodeid, tootmisprotsesse, tehnoloogiaid, turundustegevusi, koolitavad töötajaid ja palju muud, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, areng ja konkurentsivõime.
Innovatsioonil hariduses pole spetsiifilist määratlust. Innovatsiooniks võib olla uudne metoodika, uudsed vahendid ja tehnoloogiad, uudne keskkond, uued programmid, uued koostöövormid, ökosüsteem jpm.
Oluline on muutunud tingimustele ja vajadustele vastav kohanemisvõime. Kõige paremini näitas seda paar aastat tagasi tervet maailma tabanud pandeemia. Kõikidel tuli uute tingimustega kohaneda, sh hariduse ökosüsteemidel, et lahendada reaalseid probleeme uudsel viisil. Veebipõhine õpe sai lühikese ajaga hoopis teise tähenduse, mitte ainult klassikalised e-kursused, õppevideod või MOOC koolitused, vaid ka interaktiivsed videokoolitused, mängud, rühmatööd, navigeerimised erinevate koolitusplatvormide vahel, erinevate seadmete kasutamine, hiljem veel paind- ja hübriidõpe.
Ohio Ülikooli professor Bill Sams ennustas juba 2012 aastal oma EPIC 2020 (The Evolving Personal Information Construct) kontseptsioonis, et aastaks 2020 panevad klassikalised ülikoolid õppekeskustena nö „uksed kinni“ ja muutuvad eelkõige sotsiaalse suhtlemise- ja teaduskeskusteks. Õpitakse seda, mida eduks vaja, siis, kui vaja ja seal, kus see on kõige efektiivsem. Ehk siis personaliseeritud õppekava, erinevad õppekeskkonnad, optimeeritud õpe, isiklik areng ja heaolu. 2020 aastal panidki suured USA ülikoolid oma uksed kinni! Tõsi, põhjus polnud küll üliõpilaste, ülikoolide või ühiskonna muutunud mõtteviis, kõrged õppemaksud või tasuta MOOC-ide poolt ülikoolidele tekkinud konkurents (Coursera ja Udacity tähelend sai alguse 2010 aastal), vaid pandeemia. Terve ühiskond pandi kinni.
Olude sunnil, aga ikkagi – toimus purustav innovatsioon hariduses. Mytelka arusaam innovatsioonist, kui pidevast õppimise protsessist sai kinnitust nii õppijate, õpetajate kui lastevanemate poolt. Uute oludega oli vaja kohaneda ja kohaneti. Euroopa Komisjoni poolt 2020 aastal läbi viidud avalikust konsultatsioonist selgub, et 95% küsitletutest (2700 inimest, 60 riigist) leidsid, et COVID-19 oli pöördepunkt tehnoloogia kasutamises hariduses ning 60% leidsid, et kriisi ajal on nende digioskused paranenud ning pooled inimesed soovisid neid
veelgi parandada. Ka kõige suuremad konservatiivid mõistavad nüüd, et pandeemiaeelne pedagoogika ja metoodika ei tule samal kujul enam kunagi tagasi.
Üllatavalt kiirelt reageerinud Euroopa Komisjon võttis aasta peale pandeemia algust vastu uue „Digiõppe tegevuskava 2021 – 2027“, mis pöörab tähelepanu eelkõige kahele prioriteetsele valdkonnale: hästitoimiva digiõppekeskkonna arendamine ja digipöörde jaoks oluliste digioskuste ja –pädevuste parandamine, kokku 13 erinevat meedet.
Digiõpe on oluline paradigmaatiline muutus hariduses, aga mitte eesmärk omaette. See on siiski vaid vahend ja osa hariduse innovatsioonist, mille eesmärk on kasutada parimaid tehnoloogilisi võimalusi, meetodeid ja õppevorme, et isiklikele arenguvajadustele või kiiresti muutuva tööturu vajadustele vastata. Tänased õpilased on need, kes tulevikku loovad. Seetõttu on oluline, et uued, loovhariduse nurgakiviks olevad õpetamiskontseptsioonid julgustaksid ja innustaksid õpilasi õppima, uurima, avastama, olema ettevõtlikud, võtma riske, looma uusi väärtusi, aga eelkõige kiirelt kohanema muutuvate oludega.
Loomulikult ei saa olla innovaatiline õpetaja olemata ise uudishimulik, muutustele avatud, õpihimuline, koostöö- ja kohanemisvõimeline. Kuidas õpetada tulevikku? Kuidas personaliseerida õppekava, kui klassis või õpperühmas on 30 õpilast või hoopis 300 üliõpilast? Kuidas emotsionaalselt köitvatest mängudest teha õppimise tööriist? Kuidas tehisintellekt saaks toetada õppimist ja õpetamist? Kas virtuaal- ja liitreaalsus on kättesaamatult kallis või enam mitte? Mida üldse õppimiseks ja õpetamiseks vaja oleks?
Küllap on neid küsimusi, mida innovaatilised õpetajad endale esitavad, palju rohkem. Oluline on aga see, et nii koolijuhid, ministeerium, kui ühiskond tervikuna teadvustaksid, et hariduse innovatsiooni nurgakivi on innovaatiline õpetaja, kes ise on õppimise eeskuju! Ainult siis saab ka hariduses toimuda innovatsioon, mis pole ei tabatud ega tabamata ime, vaid juhitud protsess, mille keskmes on vanusest olenemata õppija ja tema areng.
Tempora mutantur, et nos mutamur in illis!
Parimate praktikate jälgedes
Kõrgharidust reformitakse terves maailmas
Eestis käimas olev kõrgharidusreform pole ei Euroopas ega maailmas tervikuna mingi eriline nähtus. Radikaalsed muutused kõrghariduses on toimumas nii Soomes kui Šveitsis, nii Singapuris kui Hongkongis, rääkimata Suurbritanniast ja Austraaliast.
Kogu maailma kõrghariduskorraldus on muutumises, sest ühiskond vajab nii sisult, vormilt kui meetoditelt teistsugust lähenemist kõrgharidusele ja õppimisele tervikuna. Iseloomulik on see, et reeglina ei planeerita kiireid ühekordseid poliitilisi aktsioone, vaid eelistatakse pikaajalisi poliitikaüleseid muutusi. Nii näiteks on 10 aastased ümberkorraldused käimas nii Soomes kui Austraalias. (veel …)
Euroopas on rakenduskõrgkoolid ülikoolidest populaarsemad
Kõrgkoolide rohkus ja sellest põhjustatud hariduse küsitav kvaliteet pole ainult väikese Eesti probleem. Sama mure on kõikidel Euroopa riikidel. Millal ja miks probleem tekkis ja kuidas seda on üritatud lahendada?
Rakenduskõrghariduse sünd
Rakenduskõrgharidus sündis eelmise sajandi 70-ndate aastate Saksamaal tööstuse- ja tööandjate vajadustest lähtuvalt. Pealesõjajärgne kiire majandusareng ja industrialiseerimine oli jõudnud Saksamaal eelmise sajandi 60-ndateks olukorrani, kus tööstuse konkurentsivõime tagamiseks Euroopas ja maailmas vajati hoopis teistsuguste teadmiste ja oskustega töötajaid, kui tollased koolid ette valmistasid. (veel …)
Sille Lukk: Välismaal on erinev, kas alati ka parem?
Erinevate infokanalite kaudu jõuab noorte õppurite kõrvu peamiselt jutt sellest, kui hea on välismaal. Suured palgad, inimmassid ja rikkad riigid meelitavad noori enda kütkesse. Viimastel aastatel on noorte seas üheks populaarsemaks muutunud aktiivse õppemeetodi ja tasuta kõrgharidusega Taani kuningriik ning teiste linnade seas ülikoolilinn Aarhus.
(veel …)
Tasuta kõrgharidus? Jah, hr minister!
Tasuta asjad meeldivad inimestele. Aastaid tagasi Pariisis õppides potsatas minu postkasti teade, et olen võitnud köögikombaini! Kasinatest vahenditest elava üliõpilaspere rõõm oli suur – köögikombain ja täiesti tasuta! Ainuke mure oli see, kuhu tillukeses Pariisi korteris tore masin paigutada. Aga noh, kui tasuta saab, siis küll koht leitakse. Läksime kogu perega võidule järele. Selgus, et tegemist on mööblisalongiga. Meid võeti lahkelt vastu, näidati uusi seadmeid, uut mööblit, sisearhitekt koostas meie köögi mõõtudele vastava mööblikomplekti. Väga uhke oli. Tellimuse vormistamisega otsustasime siiski veidi oodata… Veetsime poes vähemalt 3 tundi ja lõpuks jõudsime ka üllatusvõiduni! “Köögikombaiks ” oli kohalike arusaamade kohaselt patareidel töötav sidrunimahla press! Selline pisike, 10 cm diagonaaliga karbike. Üllatus võttis lausa keeletuks. Olime kulutanud terve päeva, maksnud parkimise ja bensiisini eest rohkem kui tasuta “köögikombain” väärt oli. Peale seda olen tasuta asjade suhtes ettevaatlik. Tasuta kõrghariduse suhtes samuti. Kui midagi pakutakse tasuta, siis mis see õieti on, mida me saame? Ja mis on selle tegelik hind? (veel …)
Kümme pettekujutust kõrgharidusdebatis
Viimasel ajal aktiviseerunud arutelud kõrghariduse rahastamise ja kvaliteedi teemadel on konstruktiivsete mõttearenduste kõrval võimendanud ka mitmeid pettekujutusi, mida on mugav politiseerida ja lähenevate valimiste valguses kasutusele võtta. Jätame lugejate otsustada, mis õige ja mis vale. (veel …)
Tasuta vs tasuline kõrgharidus
Minister Tõnise Lukase ettepaneku võrdlemine Suurbritannia, Austraalia või Uus-Meremaa lahendustega pole päris õige, sest nimetatud riikides on selgelt fikseeritud, et kõrgharidus on tasuline (Suurbritannias 3000 naela/aasta) Üliõpilased sõlmivad riigiga laenulepingu. Leping pööratakse täitmisele, kui sissetulek ulatub 15 000 naelast/aastas alates + 9% intersse. Oluline on see, et kohustus võetakse õppima asudes – üliõpilane läheb teadlikult mingit kindlat eriala omandama, teeb selleks ise (veel …)
Vajame konstruktiivset diskussiooni!
Käimas olev diskussioon tasulise kõrghariduse teemal pole konstruktiivne, sest huvigrupid (ja mitte ainult!) lähtuvad täiesti erinevatest eeldustest. Tasulise kõrghariduse pooldajad eeldavad, et kogu kõrghariduse finantseerimismudel muutub, üleüldise osalise õppemaksuga kaasnevad õppetoetused vaesematele ja stipendiumid parimatele. Üliõpilaste majanduslik seis ei mõjuta kuigivõrd juurdepääsu kõrgharidusele. (veel …)
Miks me valedele asjadele keskendume?
Uue kooliaasta alguses elavnevad diskussioonid hariduse teemadel. Pea kõikides jõutakse ühte või teistmoodi hariduse kvaliteedi ja õpetajate teemani ning tõdetakse, et kvaliteet on halb ja raha on vähe.
See, et hariduse kvaliteet on ühiskonna arengu võtmeküsimus erilisi diskussioone esile ei kutsu. Hiljuti Newsweekis avaldatud riikide rahvusvahelise heaolu järjestuses oli Soome esikohal just paljuski tänu (veel …)
Kiretult tasuta ja tasulisest kõrgharidusest
Oleme oma väikeses ühiskonnas loonud tasulisest ja tasuta haridusest üsna vildaka arusaama: “tasuta on hea ja kvaliteetne, tasuline on halb ja mittekvaliteetne”. Tasulist haridust pakuvad erakoolid, kes “ajavat äri” ja neid justkui õppe kvaliteet ei huvita. Teame, kuid ignoreerime kollektiivselt, et suurimad tasulise hariduse pakkujad on avalik-õiguslikud ülikoolid, ka erakoolides on täiesti arvestatav hulk tasuta (riigieelarvelistel) kohtadel õppijaid ning kvaliteedi nõuded on kõikidele võrdsed. Omandisuhetel pole kvaliteediga mingit seost. Mis aga veelgi kentsakam – tasuta ning tasu eest õppivaid tudengeid õpetavad samad õppejõud. Sageli teevad nad seda korraga nii avalik-õiguslikus ülikoolis kui erakoolis. Kui nõuded on samad, õppekavad ja meetodid ka, kuidas siis poolte üliõpilaste haridus äkki mittekvaliteetsemaks osutub?
