Euroopas on rakenduskõrgkoolid ülikoolidest populaarsemad

Kõrgkoolide rohkus ja sellest põhjustatud hariduse küsitav kvaliteet pole ainult väikese Eesti probleem. Sama mure on kõikidel Euroopa riikidel. Millal ja miks probleem tekkis ja kuidas seda on üritatud lahendada?

Rakenduskõrghariduse sünd

Rakenduskõrgharidus sündis eelmise sajandi 70-ndate aastate Saksamaal tööstuse- ja tööandjate vajadustest lähtuvalt. Pealesõjajärgne kiire majandusareng ja industrialiseerimine oli jõudnud Saksamaal eelmise sajandi 60-ndateks olukorrani, kus tööstuse konkurentsivõime tagamiseks Euroopas ja maailmas vajati hoopis teistsuguste teadmiste ja oskustega töötajaid, kui tollased koolid ette valmistasid. Kutseharidusega inimestel polnud piisavalt teadmisi üha uute ja keerukamate masinatega töötamiseks ning ülikoolide lõpetanutel polnud piisavalt praktilisi oskusi. Pealegi jõudis ülikoolidiplomini suhteliselt vähe inimesi ning see ei rahuldanud Saksamaa majanduse vajadusi. Majandus vajas praktiliste oskustega kõrgharidusega spetsialiste. Debatt ühiskonnas viis selleni, et 1968 aastal otsustati luua Fachhochschule’d – rakenduskõrgkoolid, mis ühendasid kutsekoolide praktilise õppe ja ülikoolide teoreetilise ettevalmistuse. Enamus rakenduskõrgkoole Saksamaal loodi 1969 – 1971 tehnikumide ja kutsekoolide baasil. Praktika nendes koolides moodustas 30 – 50% õppekavast. Rakenduskõrgkoolide populaarsus kasvas kiiresti. Juba 1976 aastal võrdsusdati Fachhochschule’s omandatud haridus ülikooliharidusega. Ometigi kulus enamus Euroopa riikides rakenduskõrghariduse suuna käivitamiseks rohkem kui 10 aastat.

Kiire areng 90-ndatel

Muutunud oludele reageerisid kõige kiiremini hollandlased, kes 1986-87 aastal liitsid väikesed kutsekoolid ja tehnikumid suurteks rakenduskõrgkoolideks.

1990 a käivitati rakenduskõrgkoolide projekt Soomes ja Austrias. Ametliku staatuse said rakenduskõrgkoolid nendes riikides aga alles 1995 aastal. Samal aastal võeti rakenduskõrgkoolide seadus vastu Šveitsis, projekt käivitus aga alles paar aastat hiljem.

Eestis sündis rakenduskõrgharidus tänu 1991 aastal välja antud haridusministri käskkirjale, mis seadustas 8 riiklikku rakenduskõrgkooli. Rakenduskõrgkoolide seadus võeti vastu 1998. aasta juunis. Saksamaal said aga Fachhochschule’d samal aastal (1998) juba ülikoolidega võrdse staatuse. Universities of Applied Sciences – “Rakendusteaduste ülikoolide” kiire areng toob akadeemiliste ülikoolide protestidele vaatamata kaasa selle, et 2010. aastal asendatakse Saksamaal rakenduskõrgkoolide diplomid bakalaureuse- ja magistri kraadidega. Koostöös ülikoolidega lubatakse ka doktorikraadi taotlemine.

“Uute” ja “vanade” ülikoolide konkurents

Rakenduskõrgkoolide sünniga 70-ndate aastate lõpus tekkisid ülikoolidele konkurendid, mis pakkusid märksa praktilisemat ja atraktiivsemat haridust, kui akadeemilised ülikoolid. Loomulikult kasvab uute kõrgkoolide populaarsus noorte hulgas kiiresti, sest tööturul on nende lõpetajatel ülikoolide lõpetajate ees mitmed eeliseid. Eelkõige praktiline töökogemus. Üliõpilaste arvu kasvu uutes kõrgkoolides prognoositi algselt 10-ks aastaks. 1980-ndatel tõdeti, et kasv jätkus. Uus, märksa praktilisem lähenemine kõrgharidusele, polnud paljudele akadeemilistele ringkondadele meeltmööda. Rakenduskõrgkoole süüdistati madalas kvaliteedis ja kõrghariduse devalveerimises, ometi liikusid ka akadeemilised ülikoolid oma õppekavade arenduses märksa praktilisemat rada pidi. 1990-ndatel oldi terves Euroopas sunnitud tunnistama, et kõrghariduse massistumine on toonud kaasa nii õppejõudude kui ka vahendite nappuse. Lahendusi otsivad rakenduskõrgoolid organiseerusid nii riigiti kui üle-euroopaliselt. 1990 aastal asutati Euroopa Rakenduskõrgkoolide Liit – EURASHE. Bologna deklaratsiooni vastuvõtmise ajaks (1999) olid rakenduskõrgkoolid muutunud ülikoolidele arvestatavateks konkurentideks.

Rakenduskõrgkoolid arenevad kiiresti

Aastatega on õppejõudude tase ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides ühtlustunud. Rakenduskõrgkoolid on muutunud akadeemilisemaks, käivitatud on rakenduslikud uuringud ja rahvusvaheline koostöö, ülikoolide õppekavadesse on lisandunud aga rohkem praktikat. Koostöö ettevõtetega on edukuse kriteeriumiks mitte ainult lõpetajatele töökohtade tagamise, vaid ka õppekavade arendamise ja rakendusuuringute läbiviimise seisukohalt. Tänaseks on rakenduskõrgharidus Euroopas muutunud populaarsemaks kui akadeemiline ülikooliharidus. Paljudes Euroopa riikides (näiteks Austrias, Šveitsis, Saksamaal) kasvab vastuvõtt rakenduskõrgkoolidesse kiiremini kui ülikoolidesse. Arvud näitavad ka, et täna omandab tehnilistel erialdel juba enam kui 50% üliõpilastest hariduse rakenduskõrgkoolides. Hollandis õpib aga 39-s rakenduskõrgkoolis enam kui 370 tuhat üliõpilast ja 14-s akadeemilises ülikoolis vaid veidi rohkem kui 200 tuhat üliõpilast.

Samas on rakenduskõrgkoolid mitmetes Euroopa riikides suhteliselt väikesed (kuni 10 tuh üliõpilast) ning jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi tagamiseks otsitakse süvendatud koostöö ja liitumise võimalusi.

Kuhu liigub rakenduskõrgharidus Eestis?

Eestis on teiste Euroopa riikidega võrreldes kõrghariduse arengus mitmed eripärad. Kõrghariduse massistumise perioodil kasvas nii ülikoolide, kõrgkoolide kui üliõpilaste arv ning on tänaseks jõudnud peaaegu 70 tuh üliõpilaseni. Kõrgkoolide kiire kasv ning õppejõudude vähesus on ka meil tekitanud mitmeid kvaliteedi probleeme. Samas on meie demograafiline olukord teiste Euroopa riikide võrreldes trastiliselt erinev. Kui Euroopa riikides jätkub üliõpilaste arvu kasv rakenduskõrgkoolides, siis Eestis üliõpilaste arv tervikuna oluliselt langeb, sh ka rakenduskõrgkoolides. Väikesed rakenduskõrgkoolid muutuvad veelgi väiksemateks ning kvaliteedi tagamiseks või lihtsalt ellu jäämiseks tuleb paratamatult leida uusi võimalusi. Teoreetiliselt pole probleemi lahendamine kuigi keeruline – väikesed koolid võiks ju liita omavahel või suuremate ülikoolidega. Seda võiks teha nii regiooniti (Tallinn-Tartu), valdkonniti kui tasemeti. Mõned aastad tagasi ühendati mitmetes Euroopa riikides kümneid rakenduskõrgkoole üheks kooliks. Täna on analoogiline protsess käimas Soomes.

Samas ei anna ükski mehhaaniline liitmine paremat õppekvaliteeti, rääkimata majanduslikust kokkuhoiust. Kogemus näitab, et isegi üliõpilaste koguarv liidetud koolides väheneb – osad üliõpilased lihtsalt otsustavad mitte jätkata või siirduvad teistesse koolidesse.

Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogusse kuulub täna 14 rektorit. Nende juhitud koolid tegutsevad spetsiifilistes valdkonades: haridus, tervishoid, kunst, disain, lennundus, merendus, sõjandus, infotehnoloogia, ettevõtlus, ehitus, majandus, julgeolek, turism, personalijuhtimine jt. Dubleerivad õppekavad praktiliselt puuduvad nii rakenduskõrgkoolides endis, kui ülikoolidega võrreldes.  Samas on nii tööandjad, üliõpilased kui rakenduskõrgkoolide juhid rõhutanud rakenduskõrghariduse eripärade ja väärtuste säilitamise vajadust. Sama tendentsi järgib kogu Euroopa rakenduskõrghariduse areng. Seega, mehhaaniline liitmine omavahel või ülikoolidega suurt kasu ei annaks.  Pigem sünniks kasu ulatuslikumast koostööst. Innovatioon tekib ikka erinevate valdkondade piiridel. Olgu siis tegemist infotehnoloogia, kunsti ja disainiga,  füüsika, keemia ja tervishoiuga või hoopis lennunduse, merenduse ja sõjandusega. Kas koostööpartnerid on rakenduskõrgkoolid või ülikoolid või nii üks kui teine, pole kuigi oluline. Kui koostööst sünnivad ühisprojektid või ühiselt arendatavad valdkonnad, siis võidavad nii koolid, üliõpilased kui kogu ühiskond. Lõpuks pole ju tähtis kõrgkoolide arv, vaid nende konkurentsivõime ja pakutava hariduse kvaliteet.