Kiretult tasuta ja tasulisest kõrgharidusest

Oleme oma väikeses ühiskonnas loonud tasulisest ja tasuta haridusest üsna vildaka arusaama: “tasuta on hea ja kvaliteetne, tasuline on halb ja mittekvaliteetne”. Tasulist haridust pakuvad erakoolid, kes “ajavat äri” ja neid justkui õppe kvaliteet ei huvita.  Teame, kuid ignoreerime kollektiivselt, et suurimad tasulise hariduse pakkujad on avalik-õiguslikud ülikoolid, ka erakoolides on täiesti arvestatav hulk tasuta (riigieelarvelistel) kohtadel õppijaid ning kvaliteedi nõuded on kõikidele võrdsed. Omandisuhetel pole kvaliteediga mingit seost. Mis aga veelgi kentsakam – tasuta ning tasu eest õppivaid tudengeid õpetavad samad õppejõud. Sageli teevad nad seda korraga nii avalik-õiguslikus ülikoolis kui erakoolis. Kui nõuded on samad, õppekavad ja meetodid ka, kuidas siis poolte üliõpilaste haridus äkki mittekvaliteetsemaks osutub?

Halvustaval suhtumisel tasulisse haridusse on kindlasti mitmeid põhjuseid. Oma osa on nõukogude ajal tekkinud suhtumisel, soomlaste eeskujul, aga kindlasti ka ebõnnestunud erakoolidel. Oma raha eest õpivad justkui ainult need, kes tasuta kohtadele pole saanud (seega rumalamad) ja kui õppimise eest makstakse, siis on justkui õigus nõuda häid hindeid teadmistest sõltumata. Kõrghariduse massistumisel on kindlasti ka oma (ja mitte väike) osa. Ei saa korraga palju, kiiresti ja väga kvaliteetselt. Kool pole “saapavabrik”, kus hästi häälestatud liinilt ja odavalt, keskpärasest materjalist ainult head kaupa välja lastakse. Rein Raual on õigus – pigem võiksime hariduse omandamist võrrelda koogi küpsemisega. Poole kuumemas ahjus saame mitte poole parema ja poole kiiremini, vaid kõrbenud ja vedela sisuga koogi. (vt. R. Raud “Kõrg- või kiirharidus” EPL 30.06.10).

Kõigel on oma hind – haridusel samuti. Täna oleme loonud oluorra, kus enam kui pooled üliõpilased maksavad oma hariduse eest ise. Nad pole rumalamad, kui need, kes maksumaksja raha eest õpivad ja neid ei õpeta halvemad õppejõud! Neid ei saa kuidagi süüdistada selles, et nad oma raha eest õppida soovivad. Tegelikult ei saa ka ülikoole raha eest õpetamises süüdistada. Ülikooli seisukohalt pole suurt vahet, kes kulud katab. Kas aga tegemist on “suure äriga”, selles on küll põhjust kahelda.

Piilume ülikoolide rahakotti ja konverteerime uudsuse huvides kõik summad eurodeks.

Kõige suurema eelarvega on meie rahvusülikool – 107 milj € eelarvest moodustab riiklik koolitustellimus (RKT) 31 miljonit €, mis on umbes 28% eelarvest (2008 a 23%). Tasulised õppekohad moodustavad 7,7 milj €, mis on kõigest 7 % eelarvest.

Tallinna Tehnikaülikooli 86 milj € suurusest eelarvest moodustab RKT 23 milj €, so 26 % ning Tallinna Ülikooli 28 milj € eelarvest moodustab RKT umbes 10 miljonit € so 35% ning tasuline õpe 6,3 milj €, mis on 22,5% eelarvest. Riigieelarvest saadav kogutulu on 16,5 miljonit €, mis katab umbes 58% eelarvest.

Seega maksumaksja raha eest õppivad üliõpilased kindlustavad umbes 30% ülikoolide eelarvete tuludest ning tasuliste üliõpilaste õppemaksudest saadav tulu 10-20%. Vaid Kunstiakadeemial (62,5%) ja Muusika- ja Teatriakadeemial (74%) katab RKT enam kui poole eelarvest. Olgu võrdluseks Eesti suurima erakooli, Mainori Kõrgkooli, vastavad numbrid: eelarve 4,6 milj €, millest RKT 0,2 milj € (5%) ja muu majandustegevus 0,64 milj € (14%). Peamine kuluartikkle on nii avalik-õiguslikel, kui erakoolidel tööjõukulu, kõikudes 40% kuni 68% EMTA-s. (OECD riikides keskmiselt 65,5%)

Mis juhtuks, kui avalik-õiguslikud ülikoolid lõpetaksid üliõpilaste vastuvõtmise tasulistele kohtadele? See on täiesti asjakohane küsimus, sest 2008 aastal tasus riik umbes 31 tuhande üliõpilase õpingute eest, 37 tuh õppisid oma raha eest. Riik tellib aastas umbes 6300 spetsialisti, mis moodustab veidi vähem, kui 50% kõrgharidust omandama asuvatest gümnaasiumi lõpetajatest. Kuue aasta pärast lõpetab gümnaasiumi umbes 9000 õpilast ja kõrgharidust asub neist omandama orienteeruvalt 60-65%. Kui siia lisada 10-12% haridusteed jätkavad kutsekoolide lõpetajad, saame kokku umbes 6300 – 6500 esimest kõrgharidust omandada soovivat inimest, mis vastab tänasele RKT mahule. Tegelikult on aga alati ka oma raha eest õppida soovivaid üliõpilasi, sest RKT struktuur ei vasta kunagi haridus- ja tööturu konjuktuurile ning alati on ka neid, kes teist korda soovivad kõrgharidust omandada.

Juhul, kui oma raha eest õppivaid üliõpilasi ei õpetata riikliku koolitustellimuse arvelt (kulusid ei optimeerita, suuremaid õppegruppe ei tehta, kontakttundide arvu ei vähendata, üldkulusid ei kaeta jne), siis ei juhtuks mitte midagi halba, kui avalik-õiguslikud ülikoolid oma raha eest õppijatest üldse loobuksid! Välja arvatud see, et osad õppejõud peaksid leidma teise tegevuse. Ülikoolide eelarved küll väheneksid 10-20%, kuid kulud ka väheneksid, õppejõudude koormused väheneksid ning arendusprojektideks ja uuringuteks jääks rohkem nii aega kui võimalusi. Õppejõude läheks vähem vaja, tekiks eluterve konkurents ja kvaliteet saaks ainult paraneda. Kui õppemaksudest kaetakse kõik tasuliste üliõpilaste õpetamisel tekkivad kulud, siis parimal juhul võiks odavate erialade kasumlikkus ulatuda 10-12%. Tartu Ülikooli puhul tähendaks see siis summat suurusjärgus 1 – 1,5 milj € ning Tallinna Ülikooli puhul umbes 0,5 milj €. Tegelikkuses on kasumlikkus kindlasti väiksem jäädes 2-4% piiridesse, kuid kallimad erialad ja arendus söövad sellegi ära. Seega, kui kulusid ausalt arvestada, siis tänaste õppemaksude juures ei saa haridusäri kuidagi “suureks äriks” kvalifitseerida.

Juhul, kui oma raha eest õppivaid üliõpilasi ikkagi õpetatakse riigi (loe: maksumaksjate, sh ka töötavate üliõpilaste maksud) raha eest õppivate üliõpilaste arvelt, siis majanduslikus mõttes on tulemused märksa paremad, sest kulud optimeeritakse, kvaliteedi mõttes aga katastroofiliselt halvad. Õppegrupid ja õppejõudude koormused on ülemäära suured. Uurimistööks pole aega ega võimalusi. Õppekavade täitmiseks tuleb palgata õppejõude, kes pole uurimistööks võimelisedki. Uuringutes osalemine on aga hea õppejõu eeldus! Kindlasti on (keskpärase) loengu lugemine lihtsam. Seda enam, kui saab 10 aastat vanu slaide kasutada ning teha seda mitmes koolis korraga. Kõik õppejõud on huvitatud heast palgast. Kui tasulistele üliõpilaste õpetamine seda pakub, aga uuringutes osalemine mitte, siis õpetatakse. Kõikide õppekvaliteet kannatab. Vahet pole, kas midagi pole öelda tasuta või tasulistele üliõpilastele, kas tööandja on era-või riigikool.

Milliseks võiks kujuneda aga olukord siis, kui kõik üliõpilased oma õpingute eest ise tasuvad? Kas või näiteks osaliselt nagu seda teevad enamus Euroopa Liidu riikide üliõpilastest. Teeme lihtsustatud arvutuse ja võtame aluseks 2010 a bakalaureuseõppe baasmaksumuse (9,1% väiksem, kui 2009 a) mis on1404 €. Eeldame, et kõik üliõpilased tasuvad võrdset õppemaksu ning kallite erialadega (arstid, insenerid, füüsikud, keemikud, disainerid jt) seotud lisakulud paigutatakse näiteks arenduskulude või üldkulude reale. Uute üliõpilaste arvelt lisanduks siis ülikoolide eelarvetele umbes 9 milj € ning kõikide RKT alusel õppivate üliõpilaste pealt kokku umbes 46 milj €. Kui tänased oma raha eest õppivate üliõpilaste osa ka juurde arvata, saame õppemaksudest laekuvaks tuluks 95 milj €, mis on veidi suurem kui RKT kogumaht 2010 aastal (90 milj €). Riiklikuks koolitustellimuseks ettenähtud summa võiks kulutada toetuste maksmiseks neile, kes õppemaksu ise ei suuda maksta, eluaseme toetusteks ning stipendiumiteks. Nii, et tegelikult võiks praeguse RKT rahulikult riiklikuks toetuskohustuseks (RTK!) ümber nimetada!

Mis muutuks? Hariduse rahastamise põhimõte muutuks. Riik ei finantseeriks enam ootusi, vaid tulemusi. Kõik üliõpilased oleksid võrdses olukorras. Kõik võtaksid kohustusi – osad laenudega pankade ees, teised toetustega riigi ees. Varem või hiljem tuleb kõikidel need kohustused täita. Mis aga kõige olulisem – kasutaksime oma ühist raha märksa säästlikumalt ja otstarbekamalt kui seni. Kellelgi poleks enam põhjust valida teda tegelikult mittehuvitavat eriala lihtsalt sellepärast, et sellele saab tasuta õppima. Riik reguleeriks oma tööjõu vajadusi toetustega ja tagasimaksete tingimustega ning saaks oma vajadustele vastavaid spetsialiste. Kui keegi soovib riigist lahkuda või teisele tööle asuda, siis saaks riik toetusteks makstud raha igal juhul tagasi. Vasemad inimesed ei jääks mitte hariduseta, vaid saaksid õppemaksu tasumiseks riigilt toetust. See oleks õiglane. Ka ülikoolid oleks hoopis teises olukorras. Nad ei peaks enam võitlema võimalikult suure RKT pärast, vaid saaksid keskenduda kvaliteedile, sest kui maksta tuleb igal juhul, siis eelistatakse kahtlemata ainult kvaliteetset haridust pakkuvaid koole.

Mati Lukas

Lukas Foundation SA juhatuse esimees