Kümme pettekujutust kõrgharidusdebatis
Viimasel ajal aktiviseerunud arutelud kõrghariduse rahastamise ja kvaliteedi teemadel on konstruktiivsete mõttearenduste kõrval võimendanud ka mitmeid pettekujutusi, mida on mugav politiseerida ja lähenevate valimiste valguses kasutusele võtta. Jätame lugejate otsustada, mis õige ja mis vale.
“Üleüldine tasuline kõrgharidus peletab andekad noored välismaale.”
Ei peleta. Aga kui see nii ka oleks, siis on see ainult tervitatav! Mida rohkem andekaid noori välismaal õpib, seda parem! Meie kõikide tutvusringkondes on arvukalt inimesi, kes on hariduse omandanud või ennast täiendanud välismaal. Paljud neist võõrsile on jäänud? Vähesed. Enamus tulevad tagasi. Me ei peaks muretsema mitte sellepärast, et noored välismaale õppima lähevad, vaid sellepärast, kas oleme loonud atraktiivse ja stabiilise majanduskeskkonna, kus oleks võimalik omandatud teadmisi ja tekkinud ideid realiseerida. Tõsi, reeglina tuleb õpingute eest välismaal maksta väga kõrget hinda: Harvardis ja Yales keskmiselt 33 tuh USD, INSEADis 50 tuh €, Oxfordis ja Cambridge’is 23 tuh €, millele lisanduvad elamiskulud. Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes ei valiks võimalusel mõne kodumise ülikooli asemel Harvardi, Stanfordi, MIT-i , Oxfordi või Sorbonne’i õppima asuda?
“Üliõpilaste arvu vähenemine lähiaastatel kuni 3 korda on suur probleem.”
Vastupidi, see on meie suur võimalus. Kui loobume nn “pearahast”, muudame kõrghariduse finantseerimismudeli tulemustepõhiseks ja raha liikumise kvaliteedipõhiseks, siis on meil vähemate üliõpilaste õpetamiseks märksa rohkem ressursse, mis on omakorda parema kvaliteedi tagamise eelduseks. Aga siiski ainult eeldus, sest raha üksi ei muuda veel meie kõrgharidust kvaliteetsemaks. ..
“Üleüldine tasuta kõrgharidus võimaldab üliõpilastel keskenduda ainult õppimisele ning nad ei käi enam õpingute ajal tööl.”
See on väga naiivne ettekujutus. Soomes on üleüldine tasuta kõrgharidus ning peaaegu täiuslik sotsiaalsete tagatiste süsteem, aga ometi töötas Soome statistikaamet andmetel 2009 aastal 59% üliõpilastest, mis on täpselt sama palju, kui Eestis. Ka ettekujutus, et Soome üliõpilased töötavad enam erialastel kohtadel ja osalise tööajaga, ei vasta tegelikkusele. Veelgi suurem üliõpilaste tööhõive on Saksamaal (66%), Austrias (67%) rääkimata Hollandist, kus üliõpilaste tööhõive on 91%. Väiksem on tööhõive Portugalis (20%) ja Prantsusmaal (44%), kuid mõlemas on osaline õppemaks. Üliõpilaste töötamine pole otseselt seotud mitte võimalusega tasuta õppida, vaid sooviga olla vanematest sõltumatu. Varjane praktiline töökogemus tuleb pigem kasuks. Pahupool on tõepoolest vähene pühendumine õpingutele. Kartuses kaotada töö, loobuvad paljud üliõpilased isegi vahetusüliõpilaste programmidest. Aga see pole mitte niivõrd õppemaksu tasuvate üliõpilaste, kui kõikide üliõpilaste mure, millel hoopis teised sotsiaalsed põhjused.
“Kõrhariduse rahastamise kahekordistamine parandab oluliselt kõrghariduse kvaliteeti.”
Ei paranda. Rahastamise oluline suurendamine ei muuda haridust veel automaatselt kvaliteetsemaks vaid loob eeldused. Vastavalt McKinsey & Co 2007 a läbi viidud uuringule pole vaatamata hariduskulutuste hüppelisele kasvule ja reformidele enamiku haridussüsteemide tulemuslikkus viimaste kümnenite jooksul muutunud. Nii näiteks suurendati aastatel 1980 – 2005 USA-s kulutusi ühe õpilase kohta peale inflatisoonikoefitendi mahaarvamist 73%, õpetajate arv kasvas, õpilase ja õpetaja suhtarv langes 18%, kuid tegelikud õpitulemused jäid praktiliselt samale tasemele. Kvaliteeti parandab oluliselt õigete inimeste leidmine õppejõududeks ning nendele arenguks võimalikult heade tingimuste loomine. Seda aga hüppelise finantseerimise parandamisega ei muuda.
“Tasuta kõrgharidus on parem ja kvaliteetsem kui tasuline.”
Kahjuks mitte. Maailma 50 parima ülikooli hulgas pole mitte ühtegi sellist ülikooli, kus saaks kõrgharidust omandada nö “tasuta”. Haridus ei saa kuidagi olla kvaliteetsem kui on õpetamise kvaliteet. Häid õppejõude ja teadlaseid jätkub aga suhteliselt vähestesse ülikoolides. Kahjuks on nendeks reeglina kallid tasulised ülikoolid.
“Üleüldine tasuline kõrgharidus piirab andekate vaeste inimeste juurdepääsu haridusele.”
Ei piira. Kõik eesrindlikud haridussüsteemid on näinud ette andekate inimeste stipendiumisüsteemid ja vähekindlustatud inimeste toetusskeemid. Loomulikult tuleb kõrghariduse finantseerimismudeli muutmisel luua vastav tagatiste süsteem ka Eestis. Tõsi, alati tuleb ka õppijatel võtta kohustusi oma rahastaja ees. Nii näiteks Singapuris (kuni eelmise aastani ka Uus-Meremaal) on kohustus teatud aeg riigi heaks töötada, Inglismaal ja Austraalias tekib toetussumma tagasimaksmise kohustus, kui sissetulekud ületavad teatud piiri. Kui ettevõtted õpingute eest tasuvad, siis eeldavad nad töötamiskohustust teatud perioodi jooksul. Kohustuse ja vastutuse võtmine õppima asumisel ongi võtmeküsimus!
“Maksumaksjad peavad tasuma kõikide ühiskonna liikmete kõrghariduse eest.”
Ei pea. See on sotsiaalselt ebaõiglane. Esiteks pole kõik ühiskonna liikmed võimelised kõrgharidust omandama ja teiseks pole kõrgharidus mitte ainult ühiskondlik hüve, vaid ka isiklik hüve, millega kaasnevad nii suuremad sissetulekud kui võimalused. Sellest lähtuvalt on õiglane, kui kõrgharidust omandav inimene ka ise enda haridusse rahalise panuse teeb. Selguse huvides on mõistlik seda mitte “tasuliseks” kõrghariduseks nimetada,vaid omavastutuseks või omafinantseerimiseks.
“Kõrghariduse kvaliteet Eestis on lubamatult madal.”
Väikeriigi rahuvuslikel põhimõtetel ülesse ehitatud kõrgharidus ei saa kunagi küündida maailma parimate hulka. Meil lihtsalt ei jätku piisavalt ei materiaalset ega intellektuaalset ressurssi. Samas pole meil põhjust aga oma kõrghariduse kvaliteedi pärast häbi tunda. Meie arstid ja insenärid töötavad edukalt nii põhjamaades kui terves Euroopas, meie üliõpilased-doktorandid õpivad edukalt välismaistes koolides ning teadlased töötavad rahvusvahelistes projektides. Tõsi, me pole õigustatult oma kõrghariduse kvaliteediga rahul, aga pigem lähtub see põhimõttest, et väike rahvas saab olla suur vaid vaimult!
“Välisõppejõud on alati paremad, kui Eesti õppejõud.”
Ei ole! Kõikidele toetusprogrammidele vaatamata satub siia helgeid päid suhteliselt vähe ja harva. Miks peaksid maailma parimad õppejõud kandideerima väikese ja külma põhjamaise riigi ülikoolide professoriteks? Sellele küsimusele tuleks mingi väga hea vastus välja mõelda! Võib-olla siis oskaksime siia meelitada märksa rohkem ka tõelisi maailma tippe.
“Eesrindlikud haridussüsteemid järgivad põhjamaade eeskuju ning liiguvad tasuta kõrghariduse suunas.”
Kahjuks mitte. Tasuta (õigemini õppemaksuta!) kõrgharidus on vaid 7 Euroopa riigis ning isegi nendes on märgata liikumist õppemaksude kehtestamise suunas. Nii näiteks on isegi Soomes ja Rootsis pilootprojekti korras kehtestatud õppemaks kolmandate riikide üliõpilastele. Rääkimata Saksamaast, mille paljudes liidumaades on alates 2007 aastast kehtestatud õppemaks 1000 EUR /aasta ning registreerumistasu 100 EUR/semester nö “sotsiaalne omavastutus”.
Prof. Mati Lukas
Lukas Foundation SA juhatuse esimees
