Parimate praktikate jälgedes

Kõrgharidust reformitakse terves maailmas

Eestis käimas olev kõrgharidusreform pole ei Euroopas ega maailmas tervikuna mingi eriline nähtus. Radikaalsed muutused kõrghariduses on toimumas nii Soomes kui Šveitsis, nii Singapuris kui Hongkongis, rääkimata Suurbritanniast ja Austraaliast.

Kogu maailma kõrghariduskorraldus on muutumises, sest ühiskond vajab nii sisult, vormilt kui meetoditelt teistsugust lähenemist kõrgharidusele ja õppimisele tervikuna. Iseloomulik on see, et reeglina ei planeerita kiireid ühekordseid poliitilisi aktsioone, vaid eelistatakse pikaajalisi poliitikaüleseid muutusi. Nii näiteks on 10 aastased ümberkorraldused käimas nii Soomes kui Austraalias.

Meie soovime kiireid muutusi ja mõõdame aega pigem kuudes kui aastates. Soovitavate muutuste kiirus pole aga ainuke Eesti eripära. Ka “tasuta kõrghariduse“ kontseptsioon tundub maailmas toimuvate kõrgharidusreformide kontekstis üsna arusaamatu. Kogu ülejäänud maailm liigub reeglina teises suunas – kulude jagamise ja üliõpilaste finantseerimisse kaasamise suunas, Skandinaavia riigid sealhulgas, kuigi nendes riikides piirab konstitutsioon otsese õppemaksu rakendamist. Samas pole tegemist tasulise kõrgharidusega, sest õppeteenustasud katavad vaid väikese osa õppekuludest.  Kõrgharidust peetakse nii isiklikuks kui ühiskondlikuks hüveks ja seetõttu on õppeteenustasude kogumine põhimõtteline küsimus ka nendes riikides, kes saaksid vabalt lubada endale ka tõeliselt “tasuta kõrgharidust” nagu näiteks Singapur või Šveits. Kõrghariduse finantseerimismudelid on olulised nii sotsiaalse õigluse kui hariduse kvaliteedi tagamise seisukohalt. Õppeteenustasud mõjuvad kahtlemata üliõpilastele distsiplineerivalt ja motiveerivalt, samas võib riik või ettevõtted vajadusel ja vastastikkusel kokkuleppel õppeteenustasud ka kompenseerida. Nii on ka nendes riikides, kus selline süsteem kasutusel, vähekindlustatud ja töökatel noortel võimalik õppida tasuta, vasematele makstakse toetusi, parimatele stipendiumi ja prioriteetsetele erialadele esitavad riigid tellimusi. Kõik, kes soovivad saavad rahakoti pakusest sõltumata õppida.

Kõiki ühendav eesmärk

Erinevatele kulutuuridele, traditsioonidele ja haridussüsteemidele vaatamata on hariduse kvaliteet kõiki ühendav eesmärk. Selle nimel võetakse ette nii koolide ühendamisi, muudetakse finatseerimismudeleid, luuakse kontrolli- ja järelvalve süsteeme, arendatakse õppekavasid ning  püütakse kaasata parimaid õppejõude. Kvaliteedi tagamisel eelistatakse terviklikke kvaliteedijuhtimise süsteeme kampaaniakorras, vaieldavate ja pahatihti muutuvate indikaatorite alusel läbiviidavale kvaliteedi mõõtmisele. Üldjuhul kvaliteedi tagamise riiklikud agentuurid auditeerivad kvaliteedijuhtimise süsteemide üldist toimimist. Konkreetsete kriteeriumide ja indikaatorite määratlemine ning nende alusel toimuv tulemuste hindamine on jäetud koolide pädevusse.

Eesrindlikke haridussüsteeme iseloomustavad teatud võtmetegevused, mis tagavad edu. Haridus on just nii kvaliteetne, kui on õpetamise kvaliteet. Meeldib see meile või mitte, aga parimad kõrgkoolid õpetavad reeglina inglise keeles  ka rahvusriikides, valivad oma õppejõud rahvusvahelistel konkurssidel ning pakuvad neile parimaid tingimusi nii õpetamiseks kui teadusuuringuteks. Loomulikult on parimate kaasamine kallis.

Eesti kulutused haridusele tervikuna on Eurostati andmetel 5,67% SKP-st (minister Jaak Aaviksoo väidab, et kulutused haridusele olid 2009 aastal 7%), kuid kõrgharidsele jagub vaid 1,5% SKP-st, mis Euroopa kontekstis on igati konkurentsivõimeline (OECD keskmine 1,6%), kuid jääb oluliselt alla kiirelt arenevate majanduste kulutustele.  Hiina kulutab kõrgharidusele juba 10 aastat järjest 3,3% SKP-st. Hongkong kulutab 2011/12 aastal haridusele 68,7 miljardit dollarit, mis moodustab 18,6% avaliku sektori kuludest ning 3,6% SKP-st. Järgnevatel aastatel kulutused kasvavad veelgi, sest parema konkurentsivõime tagamiseks nii tööturul kui USA ja Euroopa ülikoolide magistriõppes on Hongkong otsustanud alates järgmisest õppeaastast minna üle 4 aastasele bakalaureuseõppele (senise kolme aastase õppe asemel).

Singapuri valitsus on viimase viie aastaga suurendanud investeeringuid haridusse 40%, suurendades hariduseelarve 6 miljardilt dollarilt 2005 aastal, 10,9 miljardi dollarini 2011 aastal. Sellest enam kui 42% suunatakse kõrgharidusse, kattes 75% ülikoolide ja 85% rakenduskõrgkoolide kuludest.

Samas Soome kulutused haridusele esmakordselt ajaloos hoopis vähenesid. Soome kõrgkoolide tegevuskulud kaetakse nn. “üle-öö” finantseerimise põhimõttel, kuid kõikidele kõrgkoolidele ja ülikoolidele on pandud ka lisavahendite teenimise ülesanne. Tulevikus peaksid ülikoolid ja kõrgkoolid teenima äritegevusest, annetustest ja erinevatest projektidest kuni 50% vajalikest vahenditest.

Lisaks märkimisväärsetele kulutustele haridusele, otsivad eesrindliku hariduskorraldusega riigid aktiivselt ka kõrgkoolide koostöö ja sünergia loomise võimalusi. See on kindlasti ka Eesti kõrghariduse tuleviku võtmeküsimus.

Kõrgkoolid liituvad ja moodustavad klastreid

Kõrgkoolide liitumised on viimasel paarikümnel aastal kõrgharidusmaastikul sage nähtus. Soomes käivitati 2009. aastal pikaajaline hariduskorralduse muutmise protsess millega soovitakse lõpule jõuda 2020. aastaks. Rakendukõrgkoolide arvu vähendatakse 26-lt 18-ni ja ülikoolide arvu 20-lt 15-ni. Luuakse 4-5 rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide liitu.

Hiinas toimub aktiivne spetsialiseeritud ülikoolide liitmine juba alates 1992. aastast. Tänaseks on liidetud enam kui 200 spetsialiseeritud ülikooli mitme suunaga ülikoolideks. Taanis ja Belgias (Flandrias) on kõrgkoolide koondamine väldanud 10 aastat. Tänased Šveitsi rakenduskõrgkoolid on moodustatud 5 – 27 erinevast kõrgkoolist.

Eelkõige taotletakse mastaabisäästu ja kriitilise massi saavutamist. Spetsialiseerunud ülikoolide liitmisel oodatakse ka sünergiat ja vastastikust rikastamist erinevate teadus- ja õppeüksuste vahel.

Samas, Suurbritannia suurima ülikooli Manchester University endine rektor ja ülikoolide ühendaja Alan Gilbert on hoiatanud, et ainuüksi mastaabiefekt pole piisav õigustus ülikoolide liitmiseks. Erinevate ettevõttekultuuride ühildamine tekitab hulgaliselt uusi probleeme, on kulukas ja aeganõudev. Ka 75% äriettevõtete liitumistest ebaõnnestub.  Kõrgkoolid on aga märksa keerukamad organisatsioonid, kui tavalised äriettevõtted.

Hoopis teine tulemus saavutatakse siis, kui liitumised kasvavad välja reaalsest koostööst. Olgu selleks siis õppesuunapõhised klastrid, õppejõudude või õppebaaside ühiskasutus. Rääkimata võimalustest, mida pakub rahvusvahelise klastri või ühisettevõtte asutamine väliskõrgkooliga. Sellised kooslused võimaldavad kaasata valdkonna tippspetsialiste ning suurendada teadus-arendustegevuse potentsiaali.

Šveitsi ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on liitunud võrgustikesse, kasutavad ühist akadeemilist ressurssi ja annavad välja ühisdiplomeid. Nii näiteks Berni, Fribourgi ja Neuchateli ülikoolid on ühtlustanud õppekavad ja jaganud omavahel ära uurimisvaldkonnad. Rakenduskõrgkoolid on ühinenud suurteks regionaalseteks kõrgkoolideks, kus õppeprotsess on seotud ühtseks tervikuks tänu nii üliõpilaste kui õppejõudude mobiilsusele. UAS Northwestern Switzerland kaubamärgi alla on liitunud 9 erinevat kooli, UAS Bern liidab 6 erinevat kooli ja UAS Western Switzerland on koondanud enda alla 27 erinevat kooli.  Käesoleval aastal liituvad ka Šveitsi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogud üheks nõukoguks. Eesmärgiks tagada ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide tihedam koostöö.

Kõrgharidus muutub rakenduslikumaks

Termin “rakenduslik” on segadust tekitav. Justkui rakenduskõrgkoolidest saadav haridus on “rakendatav” ja ülikoolides omandatav mitte. Tegelikult liiguvad ikka kõik kõrgharidust pakkuvad õppeasutused uuringutest sündivate teadmiste rakendamise suunas. “Sahtlisse” ei avasta juba ammu enam keegi.

Esimesed ülikoolid Euroopas kujunesid kirikukoolide baasil 11-12 sajandil (Bologna Ülikool 1088, Pariisi Ülikool 1150). Oma olemuselt olid need ka rakenduskõrgkoolid, kus valmistati ette oma ala professionaale – spetsialiste, kes lisaks üldteadmistele omandasid meistri/õpetaja juhendamisel ka praktilised oskused. Ülikoolide arendes muutus üliõpilaste iseseisev töö ja uurimine üha tähtsamaks. Õppejõud muutus “ettelugejast” juhendajaks.  Keskajal kujunes välja kolme tüüpi ülikoolid: tsentraalse juhtimisega, spetsialiseeritud õppekavaga, õppejõukesksed, mis koolitasid spetsialiste (Pariisi Ülikool); detsentraliseeritud üldteadmisi pakkuvad (Oxfordi Ülikool) ning nende kahe kombinatsioonid. Üheksateistkümnendaks sajandiks oli Euroopas välja kujunenud kaks selgelt eristuvat ülikooli tüüpi: saksa – üliõpilaskeskne, suure akadeemilise vabadusega, uuriv ülikool (Humboltdi Ülikool) ning prantsuse – õppejõukeskne, rangetel õppekavadel toimiv, tsentraalselt juhitud ja praktilisi oskusi pakkuv ülikool.

Paradoksaalsel moel sündised praktilisi oskusi väärtustavad rakenduslikud ülikoolid aga just Saksamaal. Teise maailmasõja järgne debatt Saksamaa tööstuse konkurentsivõime üle viis 1968. aastal otsuseni asutada rakenduskõrgkoolid (Fachhochschulen). Põhjuseks tööstuse vajadus praktiliste oskustega kõrgharitud spetsialistide järele, keda liberaalne ülikool pakkuda ei suutnud. Ülikoolide lõpetajatel olid küll teoreetilised teadmised, aga praktilisi oskusi nappis. Tööle saamiseks tuli need täiendavalt omandada. See oli kallis ja aeganõudev. Kutsekoolide lõpetajatel olid oskused, aga nappis teadmisi. Komporimiss leiti 70-ndate aastate alguseks, mil 1960. aastal asutatud tehnika-, pedagoogika-, meditsiini- ja kunstikoolid muudeti rakenduskõrgkoolideks (Fachhochschulen). 1976. aastaks võrdustati nendes saadud haridus ülikooliharidusega ning 1998. aastal anti neile rakendusülikoolide nimetus (Universities of Applied Sciences).

Kõrghariduse selline areng polnud omane ainult Euroopale. Analoogne areng toimus ka Aasias. Nii näiteks rääkis Dr Sze-yuen Chung Hongkongis rakenduskõrghariduse vajalikkusest juba 1965. aastal. Seitse aastat hiljem, 1972. aastal nimetati Hongkongi Tehnika Kolledzh ümber Hongkongi Polütehnikumiks ning talle omistati rakenduskõrgkooli staatus. 1986. aastal käivitati magistriprogrammid ja 1989. aastal doktoriõppe (!) programmid.

Euroopa rakenduskõrgharidus tervikuna tegi sellel ajal alles esimesi samme. Kui Saksamaa välja arvata, siis sündisid rakenduskõrgkoolid Euroopas 80-ndate lõpus ja 90-ndatel aastatel. Nii näiteks sündisid rakenduskõrgkoolid erinevate väikeste koolide liitmise tulemusena Hollandis 1986-87. aastal, Austrias 1994, Soomes ja Šveitsis 1995 a. Samal ajal (1994) ostsustati Hongkongis aga loobuda binaarsest kõrgharidusmudelist ning arendada rakenduskõrgkoolid ülikoolideks. Tänaseks on Hongkong Polytechnic University’ist (PolyU) saanud üks regiooni juhtivaid ülikoole, mis oma rakendusliku kõrgkooli ajalugu sugugi ei häbene. Kõrgharidus tervikuna on muuutmas rakenduslikumaks. PolyU rektor Timothy W. Tong tunnistas, et ülikooliks arenemise võtmeküsimus oli ja on teadus-arendustegevus. Parimaks saamiseks ei piisa kõrgest õpetamise kvaliteedist. Vaja on maailma tasemel uuringuid ja rahvusvahelist koostööd.

Paljudel juhtudel alustatakse oma õppevaldkonna rakendusuuringutega, aga selliseks alustamiseks ja toimetulekuks ei piisa ettevõtete tellimustest. Eesti oludes on vajalik on teatud ulatuses (riikliku, fondide kaudu) teadusrahastamise laiendamine rakenduskõrgkoolidele. Seda enam, et käimasolev institutsionaalne akrediteerimine eeldab teadus-, arendus- ja loometöö olemasolu rakenduskõrgkoolides.

Vaatamata binaarsest kõrgharidussüsteemist loobumisele 18 aastat tagasi on ühiskonna vajadustest lähtuvalt Hongkongi kutsekoolid arenenud tänaseks ikkagi rakenduskõrgkoolideks. 1982. aastal asutatud Kutseharidusnõukogu  (VTC – Vocational Training Council) koordineerib 13 erineva kõrgkooli akadeemilise personali (üle 5000 õppejõu) ja materiaalsete baaside kasutamist. Tulemuseks on ressursside ratsionaale kaustamine ja sünergiast sündivad innovaatilised lahendused.

Kas meil oleks võimalikud analoogsed lahendused? Loomulikult ei saa ühtegi lahendust üle võtta, sest meie poliitilises ja sotsiaalses keskkonnas ei pruugi võõras edulugu toimida. Parimate kogemustest õppida aga tasub ikka. Rohkem koostööd ei saa kuidagi kahjulik olla. Kui kogu maailm selles suunas liigub, siis küllap on see õige suund.

Artikli kaasautor on Eesti Lennuakadeemia rektor Jaan Tamm