Tasuta vs tasuline kõrgharidus

Minister Tõnise Lukase ettepaneku võrdlemine Suurbritannia, Austraalia või Uus-Meremaa lahendustega pole päris õige, sest nimetatud riikides on selgelt fikseeritud, et kõrgharidus on tasuline (Suurbritannias 3000 naela/aasta) Üliõpilased sõlmivad riigiga laenulepingu. Leping pööratakse täitmisele, kui sissetulek ulatub 15 000 naelast/aastas alates + 9% intersse. Oluline on see, et kohustus võetakse õppima asudes – üliõpilane läheb teadlikult mingit kindlat eriala omandama, teeb selleks ise või riigi abiga investeeringu ja võtab riski see raha riigile tagastada. Riik võtab omakorda riski, et teeb halva investeeringu inimesesse, kellest ei saagi endaga hakkama saavat töötajat-kodanikku. Oluline – mõlemad pooled on võtnud konkreetsed kohustused ja vastutuse, mida Tõnise Lukase ettepanekus pole.

Tõnis Lukas räägib samuti lepingu sõlmimisest riigiga, mille alusel hakatakse kõrgharidusega inimestelt kõrgemat maksu küsima. Mis leping see on? Millise seaduse raames seda menetletakse? Kas tegemist on laenulepinguga? Kui jah, siis nii ütlemegi – riik laeneb kõrvuti pankadega üliõpilastele raha kõrghariduse omandamiseks! Ka nendele, kellel tagatised puuduvad. Kõigepealt peaksime ikka enda haridust finantseerima ja siis tulevaste põlvede oma.

Kuna tasulise kõrghariduse retoorika hästi ei toimi, võiksime ühiskonna harjutamiseks mõttega, et hariduse eest tuleb igal juhul maksta, rõhutada kõikide osapoolte võrdsest/õiglast panustamist haridusse (kõrgharidus on nii isiklik- kui ühiskondlik hüve, kasusaajad on nii inimene, riik kui ettevõtted) – kõik maksavad mingi osa. Väide, et kõrghariduskassa sisse seadmine ja lepingu sõlmimine tagab tasuta hariduse on eksitav. Me ei peaks udu ajama.

Oluline on, et kõik saaksid üheselt aru – kõrghariduse rahastamismudelit muudetakse täielikult! Samas, üliõpilasi koheldaks õiglaselt ja ühetaoliselt, sotsiaalsed tagatised luuakse:

• • kõik annavad oma panuse (omafinantseerimine)
  • kõik võtavad kohustused  (riigi, panga või ettevõtte ees)
  • osad üliõpilased finantseerivad oma õpinguid ise ning on oma edaspidistest valikutes vabad
  • osad võtvad pangast laenu ja kohustuse selle vastavalt lepingule tasuda
  • majanduslikult kehvemas olukorras inimesed taotlevad riigilt toetust ning võtavad riigi ees kohustuse kas toetus hiljem oma palgast tagastada või töötada teatud kindlal eriala, teatud perioodi jooksul (selline süsteem oli lisaks NSVL-ile kuni 2009 a ka Uus-Meremaal, kuid eelmisel aastal sellest loobuti… inimeste vaba liikumist ei saa kuidagi piirata)
  • parimatele makstakse stipendiume + muud toetused.
  • ettevõtted teevad oma panuse
  • riik teeb oma panuse.

Kõikidele üliõpilastele kohustusliku “omavastutuse” või siis näiteks “õppeaasta alustamise tasu” sisse viimisega luuakse sotsiaalselt õiglasem olukord, kui praegu, kus 50% ei maksa üldse ja 50% maksvad kinni nii oma õpingud, kui maksude kaudu ka kursusekaaslaste oma.

Sellega seoses ei tule aga kõrgharidusse kuigi palju raha juurde! Võimalik, et raha ei tule üldse juurde, kuna õppemaksudega võiks küll kokku korjata täiendavad 600 – 800 milj EEK (arvestades omavastutuse määraks näiteks 15 000 EEK- 22 000 EEK = 1000 – 1500 EUR), aga toetused ja stipendiumid söövad selle suures osas ära. Siiski, kui arvestada kõikide (kas tasuliste) sellel/järgmisel aastal õppivate üliõpilastega, siis oleks “omavastutuse” suurusjärk umbes 1 miljard krooni/aastas! Kui sellest ka pool toetusteks tagasi maksta, siis lisanduks kõrghariduse eelarvesse 15-20%, mis on tõsine kasv! Samas tuleb arvestada sellega, et tulubaas väheneb 5 a jooksul kuni 2-3 korda. Vaja täpsemalt arvutada, millist majanduslikku efekti see annab.

Põhiküsimus: HARIDUSE KVALITEET ei muutu sellest, kas kõik maksavad või mitte keegi ei maksa (st maksab maksumaksja) ei halvemaks ega paremaks. Haridussüsteemi rahastamine muutub aga õiglasemaks ja läbipaistvamaks ning riik finantseerib tulemusi, mitte ootusi teatud spetsialistide ettevalmistamiseks (keda ta ei pruugi praeguse süsteemi jätkumisel kunagi saada…)

Hariduse kvaliteet ei saa kuidagi olla parem, kui on õpetamise kvaliteet. Võtmeküsimus on parimate motiveerimine õpetajateks ja õppejõududeks saama, õppejõudude maine, nende enesetäiendamine, parimate õppejõudude kaasamine tervest maailmast! See on tõsine teema. Meie õpetajate stardipalk on vaevalt 60% SKT inimese kohta, samas on eesrindlikes haridussüsteemides stardipalk 1-1,5 SKT inimese kohta…. Mille arvelt me selle välja kannatame? Erakapitali kaasamise arvelt ilmselt.

Pole vaja hirmutada ühiskonda mõttega, et seoses tasulise hariduse kehtestamisega siirduvad noored välismaale õppima? Esiteks ei siirdu! Aga kui siirduvad, siis ongi tore! Mina olen lõpetanud Sorbonne’i,  minu poeg INSEAD’i, paljud minu tuttavad on välismaal õppinud – ongi hea, kui meie noored saavad välismaal õppimise ja suhtlemise kogemuse.

Tasuta keskpärast/halba kõrgharidust pole kellelegi vaja ja see ei hoia tarku inimesi Eestis! Vastupidi targad inimesed tulevad Eestisse tagasi siis, kui meie majanduskeskkond on soodne nende välismaal saadud ideede realiseerimiseks!

Maailma TOP 50 parimate ülikoolide nimekirjas pole mitte ühtegi nö “tasuta õppimise võimalusega” ülikooli. Väikese reservatsiooniga võiks nendeks lugeda Ecole Normal Superieur de Paris (33) ja Ecole Polytechnique de Paris (36) Prantsusmaal, kuid ka nendes on õppeaasta alustamise tasu. Heidelbergi Ülikool ja Copenhageni Ülikool on alles teises viiekümnes. (Helsinki ülikoolist rääkimata 75)!

Tasuta kõrgharidus on 7 OECD riigis – TOP 50-s pole kedagi!

Põhjamaade tase kõrghariduses (2.05% SKP Soomes, 2,5% Norras SKP), tähendab prioriteetide muutmist (mitte maksude tõstmist!).

Kõrghariduse rahastamine 2% SKP-st  (sellele tasemele lubasime viia oma kaitsekulutused 2010 aastaks, mis hetkel on 1,52%!), tooks kõrgharidusse 4,34 miljardit krooni ( s.o. + 1,69 miljardit krooni praegusega võrreldes).

Selle saavutamine saab olla pikemaajaline teadlik tegevus, kus näiteks 5 aasta jooksul timmitakse prioriteete ja lisatakse kõrghariduse eelarvesse igal aastal 0,1-0,2% SKP-st, loomulikult millegi arvelt.

Mille arvelt? Vaevalt oleme leedukate eeskujul valmis teatama, et me ei suuda oma Nato ees võetud kohustusi täita. Hariduskulude enda struktuuri annab natuke muuta, aga sellega revolutsiooni ei tee. Sots kulude kallale pole ilmselt kellelgi valmisolekut minna. EL struktuurivahendid? Tõeline diskussiooni koht!!!

Põhjamaisest haridusmudelist rääkides rõhutatakse: “tasuta haridus võimaldab üliõpilastel keskenduda õppimisele… nad ei pea töötama!” Infoks: 2008 a töötas Soomes 58% üliõpilastest ning 2009 a üliõpilaste tööhõive kasvas 0,5% võrra  – seega sama tase, mis Eestis! Üliõpilaste endi andmetel töötasid üliõpilased aga Soomes 65%, Austrias 67%, Saksamaal 66% ja Hollandis 91%! Tööhõive oli madalam Portugalis (20%), Hispaanias (49%) ja Lätis (44%). Seega, üliõpilaste töötamisel pole tasulise ja tasuta õppega kuigi suurt seost.