Vajame konstruktiivset diskussiooni!
Käimas olev diskussioon tasulise kõrghariduse teemal pole konstruktiivne, sest huvigrupid (ja mitte ainult!) lähtuvad täiesti erinevatest eeldustest. Tasulise kõrghariduse pooldajad eeldavad, et kogu kõrghariduse finantseerimismudel muutub, üleüldise osalise õppemaksuga kaasnevad õppetoetused vaesematele ja stipendiumid parimatele. Üliõpilaste majanduslik seis ei mõjuta kuigivõrd juurdepääsu kõrgharidusele. Küll aga panustavad kõik kõrghariduse finantseerimisse ning toetuse saajatel tekib riigi ees kohustus toetus tagastada eeldusel, et nende palgatase saavutab peale õpingute lõppu teatud kokku lepitud taseme. Õppelaenu võtmise võimalus lisandub nii toetustele kui stipendiumitele
Tasulise kõrghariduse vastased eeldavad reeglina, et praegune finantseerimismudel ei muutu ning kõik üliõpilased maksavad osalist õppmaksu, mis oleks küll õiglasem, kui praegune olukord, kus ühed ei maksa üldse ja teised maksavad sada protsenti, kuid mille tulemusel majanduslikult vähem kindlustatud üliõpilased kannataksid. Lisaks sellele oleksid üliõpilased õppemaksude tasumiseks tõenäoliselt sunnitud rohkem ka tööl käima ning sellega kaasneks õppekvaliteedi langus, kuna õppimiseks jääks nii vähem aega, kui energiat.
Konstruktiivseks vaidluseks tuleks kokku leppida algtingimused, millest kõik ühte moodi aru saavad. Olgu alustuseks kasvõi mõned põhitingimused: a) kõik maksavad õppemaksu; b) nendele, kellel on maksmisega raskusi, maksab riik toetusi; c) toetus makstakse tagasi kas teatud palgatasemest alates proportsionaalsete maksetena või maksudena; d) parimatele makstakse stipendiumi; e) ülikoolidele kindlustatakse teiste Euroopa ülikoolidega võrreldes konkurentsivõimeline finantseerimine teadus- ja arendustegevuseks ning üldkulude katteks. Kindlasti tuleks ka lähtetingimusi põhjalikult arutada, et diskussiooni mitte valele suunale juhtida või valedel eeldustel pidada.
Kui diskussiooni tulemusena selgub, et üleüldine õppemaks toob kõgrharidusse raha juurde ja kindlustab sotisaalselt õiglasema ning parema juurdepääasu kõrgharidusele, siis on mõistlik seda teed minna, Kui selgub aga vastupidine, siis pole lähiaastatel mõtet selle teema juurde tagasi tulla ning ülikoolide paremaks finantseerimiseks tuleb otsida teisi võimalusi.
Kogu sellel diskussioonil pole aga kuigi suurt seost hariduse kvaliteediga. Struktuursed muutused ja rahastamismudel ei muuda haridust veel võluväel kvaliteetsemaks. Hariduse kvaliteedi kindlustavad eelkõige õpetajad ja õppejõud. Diskussiooni põhitähelepanu peaks keskendama õpetajate ja õppejõudude ettevalmistamisele, nende valmisele ja täiendkoolitusele, õpetamiskvaliteedile ning lõpuks õpetajamaine parandamisele! Peame otsima lahendusi selleks, et ülikoolide parimad lõpetajad kooli tuua, õppejõude enam teadusuuringutega siduda jpm. Loomulikult ei saa ka selle ülesande lahendamisel mööda rahastamise teemast ja põhitingimustes tuleb samuti kokku leppida, kuid diskussiooni keskmesse tõuseks peamine – hariduse kvaliteet! See on põhiküsimus, mis vajab konstruktiivset diskusssiooni.
Mati Lukas
Lukas Foundation SA juhatuse esimees
